Murrame stigmasid: terapeut Katrin Hallik räägib kaassõltuvusest
Sõltuvusest rääkimine ei ole enam tabuteema. Küll aga pole piisavalt räägitud sõltlaste lähedastest ja kaassõltlastest, kes on samuti olukorrast mõjutatud. Parandame selle vea ja uurime, milles peituvad kaassõltuvuse juured ja kuidas saada abi.
Sõltuvushäire puudutab kogu pere toimimist ja abi vajavad kõik. Olgu selleks kaaslane, lapsed või vanemad. Kaassõltuvus ei tähenda ainete kuritarvitamist. Kaassõltuvus on tugev emotsionaalne sõltumine teisest inimesest, sooviga kontrollida ja muuta tema sõltuvuskäitumist ning võimetus tajuda enda ja teise eluterveid piire.
Keeruline suhe kui sõltuvusaine
Kaassõltuvusnõustaja ja pereterapeut Katrin Hallik selgitab: „Kaassõltuvuse nagu ka muude sõltuvuste juured on varase lapsepõlve kogemustes. Mingil põhjusel ei ole vanemad saanud lapsele pakkuda emotsionaalselt ja füüsiliselt turvalist kasvukeskkonda, tema tunnete väärtustamist ja peegeldamist. Võib-olla on vanemad olnud hädas iseenda tunnete ja toimetulekuga. Võib-olla on peres olnud raske haigus, sõltuvus või lein või on last liiga palju üksi jäetud.“
Terapeut jagab sagedast lugu: „Nii võis laps hakata ebamugavusest ja üksildusest pääsemiseks oma tundeid alla suruma ja ainult iseendale lootma. Kasvades tekkis tal oht sattuda sõltuvusse ainetest või keerulistest suhetest, püüdes millegi välise abil oma sisepingetega toime tulla.“
Keeruline suhe toimib nagu sõltuvusaine, aidates mitte tunda omaenda valu ja juhtides tähelepanu endalt eemale.
Kuidas ära tunda kaassõltlast?
„Kaassõltlase tunneb ära eelkõige selle järgi, et ta räägib väga palju oma sõltuvushäirega lähedase käitumisest, palju enam kui enda tunnetest. Mure oma lähedase pärast on tema mõtetes valdav ja oma vajadused unustab ta seejuures ära. Tal on tugev vajadus kontrollida oma lähedast ja lootus, et kontrolli abil suudab ta tagada turvalisuse nii endale kui teistele,“ räägib terapeut.
Inimesele tundub, et kui vaid lähedane muutuks, saaks ka tema enda elus kõik korda. Ta teab, et kogeb sageli oma lähedase poolt väga suurt väärkohtlemist, kuid see ei pane teda lahkuma ega enda eest seisma.
Kaassõltuvushäirega inimene on võimeline taluma väga suurt pinget ja raskusi, aina lootes, et lähedane muutub. Tihti ei usu inimene sisimas, et ta võiks üksi hakkama saada või et tal võiks olla ka hooliv ja turvaline lähedussuhe. „Nõustamisel küsib selline inimene tihti nõu, kuidas oma lähedase sõltuvuskäitumist paremini kontrollida või kuidas sellega toime tulla. Esialgu ei oska ta enamasti mõelda enda vajadustele või tunnetele või enda eest hoolitsemisele. Talle tundub harjumuspärane, et tema elus ongi palju äratalumist,“ jagab terapeut paljude patsientide käitumist.
Kaassõltuvuse tundemärgid on
- ajakasutamine – ta jätab asjad viimasele minutile, sest ei oska arvestada enda aja ja energiaga;
- suur vajadus meeldida ja olla teiste poolt heaks kiidetud;
- oskamatus öelda teistele „ei“ ja endale „jah“;
- ülevastutamine ja ületöötamine;
- perfektsionism;
- liigne abivalmidus;
- kontrollivajadus.
Kas kaassõltlane saab tegelikult sõltlast aidata?
Kaassõltuvushäirega inimese põhiline eksiarvamus on see, et tema suudab muuta oma lähedast, selleks peab ta vaid rohkem pingutama ja lahendusi leidma. Sageli keeldub ta tunnistamast enda ja oma lähedase tegelikku olukorda, idealiseerides oma lähedase häid külgi ja eirates väärkohtlemist. Katrin Hallik selgitab, et ka väga suurtes kriisides ütleb inimene endale ja teistele „aga ma ju armastan teda“, mõtlemata sellele, et armastus ei peaks olema valus ja ühepoolne ülepingutus.
Kaassõltlane saab sõltlast aidata üksnes siis, kui ta suudab kõigepealt aidata iseennast. Kui ta tegeleb oma allasurutud tunnetega, vaatab endale ausalt otsa ja lõpetab sõltlase eest vastutuse võtmise. Ei tohi sõltlase muresid lahendada ja tuleb teadvustada sõltuvuskäitumist ning iseenda väärkohtlemist. „Sageli on vaja teha elukorralduslikke muudatusi, et tagada pere emotsionaalne ja füüsiline turvalisus. Sõltuvushäirega inimest saab aidata mõistev ja toetav lähedus, ühine pingutus vanade mittetoimivate käitumismustrite muutmiseks, ausus iseenda ja teistega, selged ja eluterved piirid suhtlemisel,“ toonitab Katrin Hallik.
Sõltuvushäire on korduv käitumismuster, mis kandub edasi põlvest põlve
Sõltuvushäire puudutab kogu pere toimimist ja abi vajavad kõik. Kui selles peres on lapsed, vajavad nemadki hädasti abi. Sõltuvus on paraku põlvest põlve korduv käitumismuster. Perekonnas ei ole osatud pingetega teisiti toime tulla ja turvalist lähedust pakkuda, see kandub edasi järgmistele põlvedele.
Sõltuvuskäitumise ringist välja saab eelkõige sel juhul, kui nii sõltlane kui ka kaassõltlane oma probleemidega tegelevad. Selleks on hea kombineerida individuaalteraapiat, sõltuvusraviprogrammi, grupiteraapiat ja pereteraapiat. Terapeut võtab kaassõltuvushäirest vabanemise kokku ühe lausega: „Sõltuvust tervendab turvaline ja hooliv lähedus iseenda ja teistega.“
Loe lisaks: