Millal peaks kõhuvalu pärast muret tundma? Jaga

Mis on ärritunud soole sündroom ja mis põletikuline soolehaigus? Millal peaks kõhuvalu pärast muret tundma? Selgitab Confido gastroenteroloog dr Mari Seth.

Ärritunud soole sündroom (irritable bowel syndrome, IBS) on seedetrakti funktsionaalne häire, mille diagnoos põhineb anamneesil ja sümptomitel. Sündroomi kinnitavaid analüüse ja uuringuid kahjuks ei ole ning selle tekkepõhjused on ebaselged. Võimalike põhjustena on välja toodud seedetrakti seina ülitundlikkus venitusele (gaasid ja puhitus) ning muutused mikrobioomis. Umbes 40 protsendil patsientidest tekib IBS ilmselt seedetrakti infektsiooni tagajärjel. 

Ärritatud soole sündroomi oluline faktor on stress. Kuigi iseenesest see sündroomi ei põhjusta, võivad kaebused stressirohkel perioodil ägeneda. Ärritatud soole sündroom võib esineda igas vanusegrupis, aga tavaliselt diagnoositakse see enne viiekümnendat eluaastat, sagedamini naistel.

IBSi kahtluse korral tuleb välistada sarnaste sümptomitega kulgevad haigused. Selleks peab perearst võtma analüüsid rauavaegusaneemiale ja tsöliaakiale, välistama laktoositalumatuse ning kilpnäärme haigused, kontrollima väljaheiteanalüüsist peitvere ja kalprotektiini ning võtma vajadusel väljaheitekülvid. Teinekord osutub vajalikuks kõhukoopa ultraheli- või kompuutertomograafiline uuring. Koloskoopia ei ole IBSi diagnoosiks enamjaolt kohustuslik.

Sümptomid

IBSi sümptomid varieeruvad, kuid üldiselt esineb patsientidel kõhuvalu, millega kaasneb seedetegevuse muutus. Näiteks võib olla kõhulahtisust või -kinnisust, ebamugavustunnet, gaase, puhitusi või lima väljaheites. Haiguspilt vaheldub ägenemiste ja kaebustevabade perioodidega. 

IBSi korral ei esine ohusümptomeid. Kui patsient kaebab kaalulangust, verd väljaheites või öist kõhulahtisust ning analüüsides esineb rauavaegusaneemia või põletikunäitajate taseme tõus, tuleb välistada muud seedetrakti haigused, ennekõike põletikulised soolehaigused ja kasvajad.

IBSi leevendamine

Väheste sümptomite korral piisab kaebuste leevendamiseks enamasti lihtsalt elustiili, ennekõike toitumise muutmisest. IBSi sümptomitega patsientidel soovitatakse süüa korraga vähe, kuid sagedamini. Toidukorrad peaksid olema regulaarsed ja süüa tuleks aeglaselt. Jooma peaks vähemalt poolteist kuni kaks liitrit vett päevas, tee ja kohvi joomist võiks vähendada. Piirata tuleks alkoholi, karboniseeritud jookide, kunstlike magusainete ja valmistoodete tarvitamist. 

IBSi puhul ei ole ühte konkreetset kõigile toimivat ravi. Ravi on ennekõike sümptomaatiline ning erineb kõhulahtisuse, kõhukinnisuse ja kõhuvaluga kulgeva sümptomaatika korral. Teatud juhtudel on abi kognitiivkäitumuslikust teraapiast või seedetrakti sümptomitele suunatud hüpnoteraapiast (gut-related hypnotherapy).

Oluline on meeles pidada, et kuigi ärritatud soole sündroom võib halvendada elukvaliteeti, ei ole tegu ohtliku ega progresseeruva haigusega, mis mõjutaks eluiga või areneks ajapikku pahaloomuliseks haiguseks. IBSi korral on oluline hea ja usalduslik kontakt oma perearsti või gastroenteroloogiga. 

FODMAPi dieedist

Umbes 60 protsendil ärritatud soole sündroomiga patsientidest on selge seos kaebuste ja toitumise vahel. Viimastel aastatel on järjest rohkem juttu FODMAP-dieedist kui võimalusest leevendada IBSi. FODMAPid on lühikeseahelalised süsivesikud, fermenteeritud oligo-, di-, monosahhariidid ja polüoolid. Arvatavalt lõhustuvad FODMAPid peensooles halvasti, lisaks takistades vedeliku imendumist peensoole lõpuosast. Jämesoolde jõudes hakkavad need bakterite toimel lõhustuma, vabastades rohkelt gaase, tekitades puhitust, gaase, kõhuvalu ja -lahtisust. 

FODMAP-dieeti, mille eesmärk on leevendada ärritatud soole sündroomi sümptomeid, soovitatakse järgida ainult kuus nädalat. Kui selle aja möödudes efekti ei märgata, ei ole mõtet dieediga jätkata. Kui kaebused leevenduvad, tuleks kuue nädala möödudes hakata FODMAPe sisaldavaid toiduaineid ükshaaval ja väikeses koguses menüüsse tagasi lisama. Enamik inimesi talub mõningal määral osasid FODMAPe, kuid see on väga individuaalne. Seetõttu on oluline aeglane taasalustamine. Lastel ja toitumishäiretega patsientidel tuleb FODMAP-dieeti suhtuda suure ettevaatusega.

Confido pakub FODMAPi nõustamist. Vajadusel saab patsient registreerida ennast FODMAP-dieediga tegeleva toitumisterapeudi vastuvõtule. 

Põletikulised soolehaigused

Põletikulise soolehaiguse (inflammatory bowel disease, IBD) puhul räägime kahest eri haigusest: haavandilisest koliidist ja Crohni tõvest. Tegemist on krooniliste eluaegsete ägenemistega kulgevate põletikuliste haigustega seedetraktis. Kui haavandiline koliit esineb ainult jämesooles, haarates vaid limaskesta, siis Crohni tõbi võib esineda kõikjal seedetraktis, suust pärakuni, haarates kogu sooleseina. Seetõttu võib haiguse kulg Crohni tõve ja haavandilise koliidi korral erineda.

IBD täpne tekkemehhanism on teadmata. Tänapäeval arvatakse, et põhjuseks on ilmselt krooniline autoimmuunne protsess, mis vallandub mikrobioomi, erinevate keskkonnafaktorite ja toitumise koostoimel geneetilise eelsoodumusega patsientidel. 

Sümptomid

IBD sümptomiteks on mitmeid kordi ööpäevas esinev verine kõhulahtisus, millega võib kaasneda kõhuvalu ja kaalulangus, istutus, väsimus, palavik. Kuna need sümptomid võivad viidata ka viirus- või bakteriaalsete infektsioonide esinemisele, tuleb kõhulahtisuse esinedes võtta ka väljaheitekülv. IBD korral võib esineda tüüpilisi sooleväliseid ilminguid: näiteks spetsiifilisi sapiteede haigusi, liigese- ja silmapõletikke.

Täpsemalt sõltuvad IBD sümptomid ja nende raskusaste suuresti sellest, milline sooleosa ja kui suures ulatuses on haigusest haaratud. Vereanalüüsides võib esineda rauavaegusaneemia ja põletikunäitajate taseme tõus, väljaheiteanalüüsis kalprotektiini taseme tõus ning väljaheite peitveretest võib olla positiivne. IBD diagnoosimise aluseks on koloskoopia ja selle käigus tehtud soole limaskesta biopsiad. Diagnoosi täpsustamiseks tuleb teinekord teha kapselendoskoopia või peensoole magnetresonantstomograafia.

IBD leevendamine

Ravi eesmärk on hoida IBD sümptomid kontrolli all, kuid välja ravida põletikulisi soolehaigusi kahjuks ei saa. Ravi sõltub haiguse ägedusest ning on medikamentoosne, eesmärk on haiguse kontrolli all hoidmine ja uue ägenemise vältimine. Kirurgiline sekkumine on näidustatud vaid äärmise vajaduse korral, näiteks tüsistuste või konservatiivsele ravile allumatu haiguskulu puhul. 

Teinekord tuleb raskema haiguskuluga patsientidel remissiooni saavutamiseks alustada bioloogilise raviga. Ravimeid tuleb alati tarvitada vastavalt arsti ettekirjutustele, isegi kui enesetunne on hea. Omaalgatuslik ravi katkestamine viib tavaliselt uue ägenemiseni!

Rasestumine ei ole põletikulise soolehaigusega patsientidel vastunäidustatud, kuid võib olla ägenemise ajal raskendatud. Seepärast tasub enne rasestumist konsulteerida oma arstiga ning proovida ajastada rasedus kaebustevabale perioodile. Kuigi raseduse ajal saab enamikke IBD ravis vajalikke ravimeid tarvitada tavapäraselt, tuleks ka siinkohal konsulteerida raviarstiga.

IBSi ja IBD sarnasused

Kuigi põletikuline soolehaigus ja ärritatud soole sündroom on eri haigused erineva kulu ja tekkepõhjustega, ei tähenda see, et IBDga patsientidel ei võiks samal ajal esineda ärritatud soolesündroomile sarnaseid sümptomeid. Ennekõike põhjustavad kliinilise ja endoskoopilise remissiooni korral esinevat kõhuvalu ja -lahtisust IBDga patsientidel suure tõenäosusega seedetrakti funktsionaalsed häired. 

Kuigi põletikulisi soolehaiguseid ja ärritatud soole sündroomi ei põhjusta toitumine, võib toitumise jälgimine põletikulise soolehaiguse korral IBSi-laadseid kaebusi leevendada. Ennekõike tuleks siingi mõelda FODMAP-dieedile. Vahel võib olla vaja pidada toitumispäevikut, et mõista, millised toiduained sümptomeid vallandavad. Tavaliselt on need rasvased ja praetud toidud, teinekord piimatooted või oad, brokoli, kapsad, vürtsikad toidud, popkorn, kofeiini sisaldavad joogid ja gaseeritud joogid, samuti šokolaad. Jälgida tuleb ka seda, et patsient tarvitaks piisavalt vedelikku, et vältida võimaliku kõhulahtisuse tõttu tekkivat vedelikupuudust. Vajadusel kasutatakse IBDga patsientidel IBSi sümptomite leevenduseks tarvitatavaid ravimeid ning abi võib olla ka psühhoteraapiast (kognitiivkäitumuslik teraapia, seedetrakti sümptomitele suunatud hüpnoteraapia).