Enamik naisi ei julge arstile sellest murest rääkida Jaga

Uriinipidamatus on piinlik probleem, kuid ometi on see tuttav paljudele naistele. Miks uriinipidamatus tekib ning kuidas sellest vabaneda, räägivad Confido naistearst Ülle Kiisla ja naiste füsioterapeut Helle Nurmsalu.

Mida tähendab uriinipidamatus ja mis hetkel vajab see tähelepanu?

Uriinipidamatus on igasugune tahtele allumatu uriinileke ning me ei saa tõmmata piiri, et väike ja harv leke ei ole probleem ning tähelepanu vajab ainult väga väljendunud uriinipidamatus. Uriinipidamatus vajab alati tähelepanu, sest häirib oluliselt elukvaliteeti, tekitab piinlikkust ja nõuab inimeselt sageli harjumuste ümber sättimist. Näiteks loobutakse treeningust või reisist, et vältida piinlikke olukordi, või kalkuleeritakse pidevalt, kus asuvad lähimad tualetid. Uriinipidamatus ei ole naise elu normaalne osa ja vajab alati ravi, kuid ravi ise sõltub uriinipidamatuse vormist ja raskusastmest, samuti naise vanusest.

Kui paljud naised jõuavad selle murega arstile ja mis põhjusel jäetakse tulemata?

Eestis vastavad uuringud praegu puuduvad, kuid näiteks Ühendkuningriigi uuringute andmetel ei julge kaebustega naistest kuni kolmveerand arstile oma murest rääkida ja pooled naised koguvad enne arstile pöördumist julgust üle aasta, viiendik üle viie aasta ja ei ole harv, et probleem on olnud kogu elu. 

Ka meie igapäevasel vastuvõtul torkab väga silma hiline pöördumine. Abi otsivad vaid umbes pooled patsiendid. Tulemata jätmise võivad tingida piinlikkus, vähene teadlikkus ravivõimalustest, operatsioonikartus ning vanematel inimestel väärarvamus, et uriinipidamatus on vananemise normaalne ja ravimatu osa. Naisi võib takistada ka meesarst, sest sageli eelistavad naised rääkida oma murest teisele naisterahvale. Inkontinentsi stigma on suurem kui depressiooni või pahaloomulise kasvaja korral, sest seda probleemi on lähikondsete või töökaaslaste eest raske varjata – sagedaid tualetikülastusi või uriinilõhna pannakse lihtsalt tähele.

Kuidas uriinipidamatus tekib ja kas see on ainult naiste probleem?

Alustame numbritest – iga kolmas naine kogeb elu jooksul uriinipidamatust. Kui alla 20aastaste vanusegrupis esineb seda 2–3 protsendil ja 20–39aastastest naistest seitsmel protsendil, siis üle 65aastastel kerkib see number juba 25–60 protsendini. Välja joonistub kolm trendi. Esiteks, uriinipidamatus on domineerivalt naiste probleem ning esineb neil kuni kolm korda sagedamini kui meestel kõigis vanusegruppides. Teiseks, uriinipidamatuse esinemissagedus suureneb vanusega ja peale menopausi on vanus uriinipidamatuse riskifaktoritest kõige olulisem, kuna vananedes tekivad muutused vaagnapõhja kudedes. Kolmandaks, sünnitanud naistel esineb uriinipidamatusut oluliselt sagedamini võrreldes mittesünnitanutega. Kuigi kõige rohkem kahjustab naise vaagnapõhja esimene sünnitus, siis uriinipidamatuse risk suureneb iga järgneva sünnitusega – ühe lapse korral on see kümme protsenti, kuni kolme sünnitusega 16 protsenti ja nelja või enama sünnituse korral 24 protsenti. Sageli avaldubki uriinipidamatus esmakordselt raseduse ajal, eriti teises ja kolmandas trimestris. Õnneks on rasedusaegse uriinipidamatuse prognoos soodne. Uriinipidamatust esineb ka sünnitamata naistel, kuid oluliselt harvemini.

Kas on veel mingeid seisundeid, millest uriinipidamatus tekkida võib?

Nii uriinipidamatuse raskusaste kui ka esinemissagedus suurenevad vanusega. Lisaks soodustavad seda ülekaalulisus – kaalu langetamisega uriinipidamatus tavaliselt leeveneb. Olemas on ka pärilik komponent – suurem risk on nii tütardel kui ka õdedel, põhjuseks pärilik sidekoe eripära. Samuti soodustavad uriinipidamatust liigne kofeiin, sest see ärritab põit ja viib vedelikku kehast välja, teatud spordialad nagu hüpped ja cross-fit, mõned haigused nagu diabeet ja osad ravimid. Ka emaka eemaldamise järel on uriinipidamatust rohkem.

Millised on uriinipidamatuse vormid ja mis seda põhjustab?

Uriinipidamatust on mitut tüüpi ja ravi määramisel tuleb välja selgitada, millise vormiga on tegu. Kõige sagedamini esineb pingutustüüpi uriinipidamatust, mis domineerib just noortel naistel. Selle korral tekib uriinileke samaaegselt füüsilise pingutusega – köhides, naerdes, sportides ja raskusi tõstes –, põhjuseks vaagnapõhjalihaste nõrkus.

Vanemas eas esineb sagedamini tunginkontinentsi, mille puhul on iseloomulik, et uriinilekkele eelneb või kaasneb äkki tekkiv tahtele allumatu urineerimistung. Selle põhjuseks on põielihase tahtmatud kokkutõmbed põie täitumise ajal ning see võib olla seotud neuroloogiliste või põiehaigustega. Tihti esineb segatüüpi uriinipidamatust, mille puhul esinevad need kaks vormi koos, ning ravi puhul lähtume sellest, kumb vorm domineerib.

Kuidas selle probleemiga tegeleda?

Uriinipidamatuse ravi on alati etapiline ja sõltub uriinipidamatuse vormist ja raskusastmest. Ravi eesmärk on parandada elukvaliteeti, liikudes lihtsamalt ravimeetodilt invasiivsemale. Patsient peaks kindlasti ise maksimaalselt panustama. Alustada tuleks alati elustiili muudatustest. Langetada tuleks kehakaalu, vedelikku ei tohiks tarbida üle kahe liitri ööpäevas, vähem tuleks juua alkoholi, kofeiini sisaldavaid ja gaseeritud jooke, vähem tuleks süüa põit ärritavaid tsitruselisi vilju, vürtse ja šokolaadi ning loobuda suitsetamisest.

Asendamatu on vaagnapõhjalihaste treening, mis võiks kesta vähemalt kolm kuud, sest varem ei saa tulemuslikkuse üle otsustada. Apteegis leidub spetsiaalseid inkontinentsi tugitampoone, mida kasutada ajutiselt treeningu ajal. Pärast menopausi soovitame vähemalt kolm kuud ka tupekaudset östrogeenravi. Teatud puhkudel kasutame tablettravi.

Kuidas ära tunda, et muud meetodid ei aita ja vaja on sekkuda kirurgiliselt?

Soovitame kirurgilist ravi, kui patsient on teinud adekvaatset vaagnapõhjalihaste treeningut, kuid tulemusteta, ja soovib kirurgilist ravi. Kirurgilist ravi kasutatakse pingutustüüpi uriinipidamatuse korral. See tähendab, et kusejuha alla asetatakse spetsiaalne ling. Operatsioon on enamasti päevakirurgiline, kuid on tähtis, et kuus nädalat pärast operatsiooni järgib inimene säästvat režiimi ning väldib raskuste tõstmist ja trenni.

Helle Nurmsalu füsioteraapia ravimeetodist

Ka Confido füsioterapeudi Helle Nurmsalu arvates ei pea uriinipidamatusega leppima, vaid tuleks otsida abi. Sümptomite ilmnemisel, olenemata nende raskusastmest, ei tohiks hakata iseseisvalt harjutusi tegema, vaid pöörduma spetsialisti vastuvõtule. „Voldiku järgi harjutuste tegemise asemel soovitan vaagnapõhjalihaste hindamist ja teraapiat füsioterapeudi juhendamisel, et tagada maksimaalne tulemus,“ rõhutab Nurmsalu.

Füsioteraapia meetoditest on kõige olulisemal kohal vaagnapõhjalihaste treening, mis on suure tõenduspõhisusega ja esmane soovituslik ravi uriinipidamatusega naistele. Samas konsulteerib füsioterapeut naist ka üldtreeningute valikul, et saaks taas lekkevabalt oma lemmiktrenne teha (sh jooksmine, jõutreeningud, body pump, aeroobika jms).

Füsioterapeut möönab, et teadlikkus vaagnapõhjalihastest ja nende treenimisest on suhteliselt vähene. „Ligi 25–40% naistest ei suuda suulisel juhendamisel vaagnapõhjalihaseid õigesti pingutada,“ ütleb Nurmsalu. 

Mida siis valesti tehakse? „Tihti kasutatakse kõhu-, tuhara- või reielähendajalihaseid, surutakse vaagnapõhja allasuunas või hoitakse hinge kinni,“ selgitab füsioterapeut ning lisab, et ravitulemuste saavutamiseks on vajalik treeningueelne vaagnapõhjalihaste hindamine ja õige tehnika õppimine vastava väljaõppe saanud füsioterapeudi juures. 

Vaagnapõhjalihaste hindamine

Vaagnapõhjalihaseid hinnatakse kasutades visuaalset vaatlust, vaginaalset palpatsiooni, ultraheli ja elektromüograafiat (EMG). EMG korral viiakse tuppe (või pärakusse) andur, mis fikseerib vaagnapõhjalihaste kokkutõmbeid ja arvutiekraanilt on naisel võimalik nende tugevust jälgida ning vastavalt sellele harjutuse sooritust korrigeerida. Hindamistulemustest sõltub ka ravistrateegia – kas on vaja nõrkasid lihaseid harjutustega tugevdada või ülepinges lihaseid hoopis lõdvestada. Mõlemal juhul võib kaebus olla uriinipidamatus. 

Ravi kestus

Üldiselt soovitatakse vähemalt kolme kuu pikkust (eri allikates tuuakse välja 20 nädalat) juhendatud treeningut, mis on osutunud tõhusamaks kui iseseisev harjutamine. 

„Olulist rolli mängib naise enda tahe iseseisvalt harjutusi teha ja elustiili muuta,“ ütleb Nurmsalu. „Juhul, kui tahtlikku vaagnapõhjalihaste kontraktsiooni suulisel juhendamisel teha ei õnnestu, võib abi olla elektrostimulatsioonist, mida on oluline kombineerida harjutustega,“ räägib füsioterapeut. Vaagnapõhjalihaste treeningu mõju avaldub vaagnapõhjalihaste vastupidavuse, kontraktsioonivõime ja -jõu suurenemisena ning väljendub lihaste õigeaegses kontraheerimises igapäevategevustel (köhimine, aevastamine, naermine, nuuskamine, raskuste tõstmine).

Miks on vaagnapõhjalihaste treenimine oluline just sünnitanud naistele?

„On leitud, et kui naisel esineb uriinilekkeid kaks kuud pärast sünnitust, siis ilma sekkumiseta jääb probleem püsima ning ei tasu oodata iseeneslikku taastumist,“ räägib Nurmsalu ning lisab, et vaagnapõhjalihaste harjutuste õpetamine pärast sünnitust on vajalik kõigile naistele hoolimata sümptomite puudumisest, kuna vaginaalse sünnituse käigus saavad vaagnapõhja struktuurid rohkemal või vähemal määral kahjustada. „Leitud on sünnituse pikaajaline mõju kontinentsusele, mistõttu sümptomid ei pruugi kõigil avalduda vahetult peale sünnitust, vaid ka hilisemas elus,“ tõdeb Nurmsalu.