Kaassõltuvuse lõksust välja Jaga

Miks on mõnel inimesel üliraske või peaaegu võimatu lahkuda haigettegevast või vägivaldsest suhtest? Vahel püütakse sellist suhet lõpetada aastaid, kuid jõutakse ikka ringiga suhtesse tagasi. Kuidas on võimalik pühendunult armastada inimest, kes sind enamasti hätta jätab ning hoolimatult või isegi julmalt kohtleb? Kust tuleb jõud aina uuesti uskuda oma lähedase lubadusi end muuta, kuigi mõlemad teavad, et need lubadused on tuulde kirjutatud?

Miks lastakse endale nii palju haiget teha?

Sõltuvustest räägitakse ja kirjutatakse. Lähisuhtevägivald on üks viimase aja olulisemaid sotsiaalseid teemasid. Vähehaaval langeb vaikimise loor valusatelt tabuteemadelt, mida on olnud kombeks pidada vaid peresisesteks asjadeks. Probleeme teadvustades saab hakata toimuma tervenemine, hädasolijad ei ole enam nii üksi ja saavad kergemini abi. Perekondade tervenemine annab lootust, et kasvavas põlvkonnas on sõltuvushäireid vähem.

Milles siis seisneb kaassõltuvuse ehk lähisuhtesõltuvuse eripära?

Kaassõltuvus on üks sõltuvuse liike, kuid seda võib pidada üheks kõige keerulisemaks ja varjatumaks sõltuvuseks, kuna enamasti on see peidetud suure vastutustunde ja ennastohverdava pühendumise taha.

Muuta saab end aga ainult inimene ise ja sel juhul, kui ta seda tõeliselt soovib.

Kaassõltlane on tugevas emotsionaalses sõltuvuses mitte uimastavast ainest, vaid teisest inimesest. Ta püüab igati kontrollida ja muuta oma armastatud lähedase sõltuvuskäitumist ning on võimetu tunnetama nii enda kui ka teise psühholoogilisi piire. Ta ei taju, et püüdes oma lähedast sõltuvuskäitumisest päästa, teeb ta seda sageli iseenda arvelt ja paraku tulutult. Ta usub, et kui tema ise veel rohkem pingutaks, siis saaks tema lähedane terveks.

Kuidas kaassõltuvus tekib?

Igasuguse sõltuvuskäitumise (ka kaassõltuvuse) juured peituvad lapsepõlves. Kaassõltuvus tekib siis, kui laps kogeb perekonnas suurt ebaturvalisust või emotsionaalset hülgamist ning tajub, et ta suudab keerulise olukorraga toime tulla ainult sel juhul, kui ta oma tunded alla surub, seab esikohale teiste vajadused ning õpib kontrollima ümbritsevat. Kõike seda teeb ta eesmärgiga vältida hirmutavate tunnete kordumist. Sirgudes hakkab sisemiselt ebakindel noor inimene otsima välismaailmast midagi, mis rahustaks tema ebamugavaid ja valusaid tundeid ning võtaks valu ära. Ajaga krooniliseks muutunud ärevusele ja sisepingele otsib ta leevendust kas uimastavate ainete või valusate suhete kaudu.

Ristsõltuvus

Soome pereterapeut ja kirjanik Tommy Hellsten on rõhutanud seda, et sõltuvushäiretele on iseloomulik ka niinimetatud ristsõltuvus, see tähendab, et sõltlaste lastel võib kujuneda vanema sõltuvusest erinev sõltuvus, kuid igal juhul on tegemist sõltuvuskäitumisega. Näiteks alkohoolikust vanema lapsest võib saada kaassõltlane ja kaassõltlase lapsest kujuneda töönarkomaan jne. Laps jäljendab vanema harjumust valusa reaalsuse eest sõltuvuskäitumisse põgeneda. Haigettegev ja keeruline suhe toimib nagu narkootikum, aidates oma valu eest põgeneda ning juhtides tähelepanu iseendalt eemale.

Kaassõltlane valib kaaslaseks sõltuvushäirega inimese

Sel moel kasvanud laps leiab sageli elukaaslaseks sõltuvushäirega inimese, kellega suhtes olemine meenutab lapsepõlves kogetud tundeid ja ebaturvalisust. Kahjuks kipub inimene alateadlikult taaslooma lapsepõlves kogetud suhteid ja keskkonda, ükskõik kui halvad need olid. Inimesel on ka alateadlik soov mittetoimivaid suhteid tervendada. Kui ta aga oma käitumise põhjuseid ei teadvusta, teeb ta samu vigu aina uuesti. Kaassõltlasele on iseloomulikud keerulised (sageli teadvustamata) tunded, nagu näiteks hirm, viha, vimm, süütunne, süüdistamine, alaväärsus, usaldamatus, enesekriitilisus jt. Võimetus lahkuda kahjustavatest suhetest on sageli seotud madala enesehinnangu ja alateadliku usuga, et ei vääritagi paremat elu. Kuna kaassõltlane on harjunud teiste vajadusi esikohale seadma, on ta sageli kaotanud kontakti iseenda tegelike soovide ja vajadustega.

Tervenemine

Kaassõltuvusest tervenemine algab oma olukorra ausast teadvustamisest, oma käitumise, suhete ja enesehinnangu analüüsist. Tuleb vaadelda suhteid päritoluperekonnas, leida üles allasurutud tunded ja luua taas ühendus iseendaga. Analüüsi vajavad nii lähisuhted kui ka suhted laste, vanemate ja kolleegidega. Kui üks inimene muutub, muutub kogu teda ümbritsev keskkond.

Mõnikord on lähedaste reaktsioonid muutustele valulised. Neid reaktsioone mõistes saab nendega toime tulla.

Iseenese väärtustamise ja hoidmise kaudu hakatakse vähehaaval enda eest seisma, seadma eluterveid psühholoogilisi piire ning tunnetama vastutust oma valikute ja elu eest. Sellega jäetakse ka teistele nende vastutus. Minevikku ei saa teadagi muuta, küll aga saab ümber kujundada oma suhtumist ja tundeid sellega seoses. Praeguseid valikuid saab teha paremini. Selleks, et elada siin ja praegu õnnelikku ja täisväärtuslikku elu, tuleb oma minevikuga rahu teha. Igasugusest sõltuvuskäitumisest vabanemise eeldus on ühenduse loomine iseendaga, enese hoidmine ja vastutuse võtmine oma elu eest.