Millise seljavaluga pöörduda neuroloogile? Jaga

Seljavalu on üks sagedasemaid probleeme arstipraktikas. Neuroloog ehk närviarst tegeleb selja- ja kaelavaludega, mille põhjusena võib kahtlustada närvijuurte pitsumist ehk radikulopaatiat. Neuroloog ehk närviarst tegeleb nii aju, seljaaju kui ka närvide ja närvipõimikute haiguste diagnostika ja raviga. Seljavalu on üks sagedasemaid probleeme arstipraktikas. Valu põhjusteks on traumad, lihaspinged ja selgroolülide ning lülidevaheliste liigeste kulumisest tingitud valu. Need seisundid ei vaja enamasti eriuuringuid ja nende raviga saab edukalt hakkama perearst. Neuroloogile tuleks selja- või kaelaprobleemiga pöörduda juhul, kui on alust kahtlustada närvijuurte pitsumist ehk radikulopaatiat (varasem nimetus radikuliit).

Mis on radikulopaatia?

Radikulopaatiat kui neuroloogilist sündroomi eristavad teistest lülisambahaigustest valu ja tundehäired, mis kiirguvad seljast või kaelast vastavalt jalga või kätte. Raskel juhul võib radikulopaatia avalduda jäseme nõrkusena või põie-ja soolefunktsiooni kontrolli häirena. Nende tundemärkide järsul tekkel on kõige õigem pöörduda erakorralise meditsiini osakonda. Radikulopaatiat põhjustab enamasti lülivaheketta ehk diski väljasopistumine lülide vahelt seljaajukanali ja närvijuurte suunas. See on tingitud valedest töö- või spordivõtetest. Paljud inimesed oskavad radikulopaatia sümptomite tekkemomenti seostada ka kindla sündmusega (enamasti nn selja äratõstmine). Suurel osal juhtudest panustavad radikulopaatia tekkeprotsessi ka sundasendid, liigne kehakaal (aga ka liiga kiire kaalulangus) ning sidekoe elastsust mõjutavad geneetilised tegurid, naistel ka rasedus. Seega võib radikulopaatiat esineda igas vanuses inimestel. Radikulopaatia sümptomid (kiirguv jäsemevalu, tuimus, lihasnõrkus) tekivad piirkonda, mis vastab anatoomiliselt pitsunud närvijuurele. Radikulopaatia vaevusi võimendab tüüpiliselt pikk istumine (nt autosõit, kontoritöö), samuti süvenevad sümptomid öösiti. Seljaaju valdaval enamikul juhtudest kahjustada ei saa, seega ei ole enamasti isegi tugeva valu korral tegemist eluohtliku seisundiga. Kuni 95% juhtudest taandub radikulopaatia õigete ravivõtete ja režiimiga täielikult ka ilma operatsioonita.

Istmikunärvi põletik

Varem peeti radikulopaatiat sageli istmikunärvi põletikuks, tänapäeval on aga selgunud, et viimast esineb hoopis harvem. Istmikunärvi kahjustuse ennetamiseks on oluline vältida liiga kõva tooli peal istumist ning tuharalihasesse tehtavaid süste.

Spinaalstenoos ehk lülisambakanali kitsenemine

Veel üks radikulopaatiale sarnane, kuid eakamatel inimestel esinev lülisambahaigus on spinaalstenoos ehk lülisambakanali kitsenemine. Kitsenenud lülisambakanal avaldab survet mitmele närvijuurele, tekitades kõnnakuraskusi. Spinaalstenoosi all kannatav inimene peab puhkama iga mõnesaja või isegi mõnekümne meetri läbimise järel.

Seljavalude ravi ja ennetus

Aastakümneid tagasi raviti radikulopaatiaid ja seljavalusid vitamiinisüstide, korseti ja lamamisrežiimiga. Tänapäeval on seljavalude käsitlus oluliselt muutunud. Noored inimesed, kellel seljavalu võib vale raviga muutuda krooniliseks ja piirata töövõimet, peaksid pöörama suurt tähelepanu seljalihaste tugevdamisele ja traumade ennetusele. Kõige lihtsamaks ja tõhusamaks lülisambahaigusi ennetavaks tegevuseks on ujumine. See treenib seljalihaseid ning aitab hoida lülisammast anatoomiliselt õiges asendis. Samuti ennetavad seljahädasid tõhusalt aeroobikapallil istumine või reguleeritava kõrgusega laua taga püsti töötamine, et vältida pikka istumist. Kui radikulopaatia on kord juba tekkinud, koosneb raviplaan nii valu- ja põletikuvastaste preparaatide kuurist kui ka füsioteraapiast. Paljudes inimestes tekitavad ägeda seljavalu puhuks väljakirjutatud ravimite kogused aukartust ja umbusku, kuid õiges kombinatsioonis on medikamentoosse ravi edukus väga suur. Arst võib määrata radikulopaatia raviks nii käsimüügiravimeid. Ravimite lihasesised süstid ei oma mingeid eeliseid võrreldes paikse ravi ja tablettraviga ning neid nüüdismeditsiin ei soovita (nagu ka seljanärvide blokaade). Füsioteraapia ja taastusravi protseduuridega võib alustada niipea, kui äge valu on taandumas. Intensiivse seljavenituse, kiropraktika vm manuaalteraapia rakendamise soovi korral peaks enne konsulteerima arstiga. Kirurgilist ravi enamik radikulopaatiaga patsiente õnneks ei vaja. Operatsiooni vajaduse otsustab neurokirurg või lülisambakirurg, kelle arvamust peaks küsima juhul, kui radikulopaatia mittekirurgiline ravi on olnud edutu.