Kuidas peaks toimima, kui lähedase mäluhäired osutuvad dementsuseks, annab nõu Erameditsiinikeskus Confido ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku psühhiaater-vanemarst Mari-Liis Laanetu.
Kui uuringutel avastatakse degeneratiivset tüüpi haigus, mis põhjustab süvenevalt mälu või muude kognitiivsete funktsioonide häiritust, on haiguse varajase avastamise korral võimalus veel oma tulevikku parimal võimalikul moel ise suunata: milline saab olema elukorraldus, juriidiliste tahteavalduste tegemiseni välja.
Raviga üritatakse võimalikult pikaks muuta perioodi, mil inimene saab ise hakkama. See, kas ja kuidas aga vastavale ravile reageeritakse, on individuaalne. Haiguse progresseerumist aitavad pidurdada ka tervislikud eluviisid ja füüsiline aktiivsus, viimane soodustab ka uute närvirakkude- ja ühenduste teket. Samuti uudsete asjade harrastamine või uutmoodi tegemine ja sotsiaalsed kontaktid, mis aitavad tõhusalt säilitada mõtteersksust.
„Võib-olla ei jää enam mingid asjad nii hästi meelde ega tule enam välja, aga kuni ollakse kursis, kes olen mina ja kes on minu lähedased, millised on mõtted ja soovid edasise osas, on inimene võimeline kaasa mõtlema ja ütlema sõna sekka. Väga sageli jõutakse arstide vaatevälja ja diagnoosini siis, kui on nii lootusetult hilja, et inimene ise ei suuda enam neis asjades kaasa rääkida. Otsustusvõime häirub paraku selle haigusega,“ räägib Laanetu.
Kuidas süüa mandariini?
Sugulastel on kombeks üksi elava mäluhäiretega lähedase juures käised käärida ja asuda hoogsalt koristama, aga see ei anna pilti tegelikust olukorrast. Laanetu soovitab võtta vahel päev, et veeta see eaka lähedasega ja vaadata, kuidas ta ise toime tuleb.
Kõige vajaliku valmis panemine ei pruugi toimida. Külmkapp võib olla täis head paremat, aga tihti kurdetakse, et lähedane pole toitu puutunud. Esiteks väheneb või kaob vanuse ja haigusega näljatunne ja teisalt võivad puududa ka asjasse puutuvad oskused. „Ei osata enam võtta toitu külmkapist või selgub, et puudub oskus seda süüa. Kui keegi mandariinil koore ära võtab ja selle kätte annab, siis ta sööb küll,“ toob Laanetu elulise näite.
Sageli on dementsusega inimese jaoks väga ohtlikud elektrilised ja gaasilised seadmed –vanast ajast on teadmine, kuidas tuleb keeta, aga teises toas läheb meelest, mis parasjagu teoksil. On ka hulk tehnilisi vahendeid, mis aitavad kodus elamist ohutumaks muuta ja seeläbi pikendada. Näiteks ise väljalülituvad pliidid. Eestisse on jõudnud ka tabletijagajad, mis annavad õigel ajal arstimid välja ja on juba olemas ka selliseid verisoone, mis helistavad lähedasele kui ravimid pole ära võetud, kes siis saab kontakteeruda ja meelde tuletada, et mine võta rohud ära.
Dementsuse süvenedes suureneb järelevalve vajadus. „Ei pea kogu aeg päris kõrval seisma, aga silmapiiril peaks olema – üksi koju ei tohiks jätta.“ Laanetu sõnul üritatakse sageli dementset inimest ekslema minemisest hoida, pannes ta korterisse luku taha. „Kui liikumisfunktsioon on hea, kipuvad nad sageli väga palju seiklema ja ära minema, mäletatakse oma elu varajases perioodis olnud kodu, perekonda, püütakse nendeni jõuda,“ tõdeb Laanetu. Sellega pannakse ennast aga ohtu. Ühes Saksamaal asuvas hooldekodus mõeldi selleks puhuks välja toimiv lahendus – lähedusse paigaldati libabussijaam, kuhu kõik uitama läinud dementsusega hoolealused kogunesid- see osa mälestustest oli säilinud, et transporti ootama jääda on ju igati loogiline, kui soov kuskile minna.
Kaugemale arenenud dementsuse puhul muutub inimene justkui lapseks – häirub analüüsi- ja otsustusvõime, planeerimisoskus, ei suudeta oma tegude tagajärgi ette näha, asjadest täiskasvanu kombel aru ei saa, võivad tekkida igasugused juhuslikud ideed, aga kehaline tervis ja liikumisvõime võivad olla väga head.
Dementsus võib kaasa tuua isiksuse ja käitumise muutusi, mida ei ole lähedastel kerge taluda. Näiteks muututakse süüdistavaks või kurjaks. Laanetu kinnitab, et see ei näita sugugi inimese varasemat tegelikku suhtumist ega ole midagi isiklikku, vaid osa haiguse sümptomaatikast.
Süüdistusi ei peaks dementse inimesega menetlema hakkama. Alzheimeri tõvele on üldiselt iseloomulik, et haiguse progresseerudes muututakse üsna muretuks ja heatujuliseks, nende mõtted on lühikesed, konkreetsed ja helged.
Dementse inimese puhul võib üritada ergastada ta aju ka meenutusteraapiaga, näidates talle vanu fotosid ja jutustades juurde lugusid – see võib aidata kerkida mõningatel mälestuskildudel. Samas ei maksa aga pettuda, kui talle ei meenu.
Hooldaja vajab puhkust
Kodukeskkonnas elamine on küll eelistatud, aga kui inimene enam ise hakkama ei saa ja pole võimalik tagada kõrvalist abi ja järelvalvet, tuleb otsustada hooldekodu kasuks.
„Kui teha otsus hakata ise kodus hooldama, tuleks arvestada, et hooldusvajadus läheb ajaga järjest suuremaks,“ tõdeb Laanetu. Aeg-ajalt tuleks käia arsti või mõne muu vastava spetsialist juures, kasvõi nõu küsimiseks. „Sageli ilmneb haiguse käigus käitumuslikke probleeme ja psühhiaatrilisi sümptomeid, mille puhul saab aidata. Ja olla kontaktis kasvõi selleks, et ühel hetkel ise abi saada, et arst näeks – nüüd enam hooldaja ei jaksa.“
Isegi kui on tehtud otsus ise hooldada, saab aeg-ajal võtta ka sellest puhkust. Võimalik on viia lähedane loetud nädalateks pansionaati, hooldekodusse, et ka ise saaks muid mõtteid mõelda, endale aega. „Vahel tundub see otsus hirmus raske, et kuidas hooldekodu ja kuidas ma ise ei saa ja lõpuks põletakse ise nii läbi, suhted on viimaks nii kehvad kodus, et kas see on seda väärt? Eriti olukorras, kui inimene enam ei mõista, kus ta on või kes tema eest hoolitseb. Hooldekodus on tihti palju toredam – minnagi lähedast sinna vaatama, veeta koos aega koos, rääkida, mitte tegeleda pidevalt vaid elementaarsete hooldustoimingutega.“
Erinevad spetsialistid, kes saavad abiks olla dementsusega toimetulekul
Perearst – Perearstil on oluline roll dementsuse esmaste tunnuste märkamisel, vajalike lisauuringute määramisel ja teiste spetsialistide konsultatsioonidele suunamisel.
Neuroloog – Tihti on just neuroloog see, kes kinnitab dementsuse diagnoosi ja alustab ravi.
Psühhoterapeut – Psühhoterapeut võib dementsuse puhul rakendada eakatele sobivaid tehnikaid psüühikahäirete leevendamiseks ja iseseisvuse maksimeerimiseks.
Füsioterapeut – Kui dementsusega inimesel tekivad mured tasakaaluga, valu või liigutustegevustega, siis saab abiks olla füsioetrapeut.
Logopeed – Logopeed hindab dementsusega inimese kommunikatsioonivõimet ja vajadusel koostab teraapiaplaani ning viib läbi teraapia.
Tervise psühholoog - Tervise psühholoog pakub tuge ja nõustamist nii dementsuse diagnoosiga patsiendile kui tema lähendastele.
Broneerin aja psühhiaatri vastuvõtule
