Tänapäeval on suur osa suhtlusest kolinud virtuaalmaailma ja meie igapäevased lahutamatud kaaslased on sotsiaalmeedia, erinevad internetifoorumid ja kommentaariumid. Pahatihti julgetakse aga sellises avalikus keskkonnas oma frustratsiooni ja viha välja elada üpris vabalt, sageli ka oma nime alt. Miks see nii on ja kuidas seda kontrollida, räägib Confido kliiniline psühholoog Siim Jakobsoo.
Miks julgevad inimesed end veebikeskkonnas nii julgelt välja elada?
Kindlasti mõjutab taolist käitumist sotsiaalmeedia kättesaadavus igal ajal ja kõikjal, see annab võimaluse teha läbimõtlematuid, hetke ajel postitusi. Enne sotsiaalmeedia ajastut tuli oma arvamuse väljendamisega rohkem vaeva näha, näiteks kuskile kirjutada või oodata, enne kui sai teise inimesega rääkida, see aga andis aega oma mõtted paremini läbi mõelda või ka lihtsalt maha rahuneda.
Oma frustratsiooni ebasobivalt väljendada on lihtsam ka siis, kui inimesel on anonüümsuse tunne – arvatakse, et vastavaid kommentaare ei saa nende isikuga siduda või ei viitsita seda teha.
Viimasel ajal on olnud üha rohkem kohtuasju, kus ebasobivate kommentaaride tegijad on üles leitud ja nende üle õigust mõistetud. Võimalik, et sellised juhtumid võtavad teistelt impulsiivsetelt kommenteerijatelt indu vähemaks.
Kindlasti on üks põhjus ka inimeste suutmatus mõista teiste vaatenurki – see tuleneb vähesest empaatiast. Sellisel inimesel võib olla raske mõista, kuidas on kommentaari saaja oma hinnanguteni jõudnud, ja tal on ka oma arvamusest erinevaid arvamusi keeruline aktsepteerida. Sellises olukorras võidakse teemat võtta ka isiklikult, kuigi päriselus ei ole arvamuste lahknevus sageli probleemiks ning ka kommentaariumis ei ole tegelikult vaja jõuda selle ühe ja ainsa „tõeni“.
Kui kommenteerija ei ole kommentaari saajaga füüsiliselt ühes ruumis, siis ei pruugi kommenteerija kummalisel kombel mõista, et tema väljaütlemised on suunatud päris inimesele, kellel on tunded ning keda võivad tema sõnad haavata ja hirmutada.
Mida inimesed kommentaari kirjutamise hetkel mõtlevad? Või on see pigem n-ö instinktiivne, emotsiooni ajel tegevus?
Kui inimesel oma tugev hinnang, mille ta kellegi teise seisukoha suhtes kommentaarina avaldab, siis tekib tal ilmselgelt ka tugev emotsioon. Ühe levinud teooria* järgi jääb ta sellises olukorras arvatavasti kinni mõte-tunne-käitumine tsüklisse, kus iga järgmine hinnang (nt „ta eksib“) võimendab emotsiooni (nt viha) ja paneb siis käituma (nt kirjutab solvava kommentaari).
Seni, kuni inimene on selles tsüklis kinni, võib ta kirjutada mitmeid kommentaare ja tal on keeruline maha rahuneda. Eriti raske võib olla kommenteerimist lõpetada siis, kui keegi temaga vaidlema või end kaitsma hakkab – selleks on kaitsjal loomulikult täielik õigus. Lisaks on alati taustal kommenteerija pikaajalisemad tõekspidamised ja uskumused selle kohta, mis on õige/vale või hea/halb ning mille baasilt laias laastus inimesed oma kommentaare kirjutavadki.
Mida tunneb selle juures ohver, kellele viha on suunatud? Kuidas sellega toime tulla?
See viha võib olla väga erineva intensiivsuse, ohtlikkuse ja sisuga. Loomulikul mõjutab see inimesi väga erinevalt – kes tunneb hirmu, kes viha, kes ebaõiglustunnet.
Teatud vihakõnet saab aktsepteerida, kuid mingist piirist enam mitte, kui selle mõju inimese turvatundele või tekkiv ebaõigluse hinnang on juba liiga suured. Turvatunnet saab taastada erinevatel tasanditel – vahel piisab ohutunde väljendamisest privaatsõnumites, vahel tuleb võtta ühendust meediumi haldajaga, veebikonstaabli või juristiga. Kõik sõltub olukorrast.
Milliste nippidega kontrollida oma käitumist, kui oled viha väljaelaja?
Üks lihtne nipp on võtta enne kommentaari postitamist näiteks viis minutit, teha toas üks ring või vaadata aknast välja ning pöörduda siis kommentaari juurde tagasi. Kas selle postitamine tundub ikka veel hea mõte? Vahel aitab see, kui lasta kommentaari lugeda mõnel lähedasel, kelle arvamust usaldate.
Kasutada võib ka omamoodi kujutlustehnikat, et tõsta empaatiatunnet – kujutada ette näiteks olukorda, kui sellise kommentaari saaks lähedane, kellest hoolite. Mida ta võiks tunda? Kas see mõtteavaldus võiks anda talle konstruktiivset tagasisidet või tekitada kõigest halba tunnet, näiteks teda hirmutada või ärevaks teha? Abi võib olla ka sellest, kui vastata ausalt kontrollküsimusele „Mis on minu kommentaari eesmärk?“.
Viimase nipina võib lähtuda ka seaduslikkuse hinnangust ehk kas ühiskondlikult kokkulepitud normid aktsepteerivad sellist kommentaari. Vahel on vaja mõelda, kas kommenteerija on valmis võtma riski, et keegi võib teda sellise kommentaari pärast kohtusse kaevata ja kommenteerijal võib seetõttu tekkida rahaline kohustus. Või mõelda sellele, mis võib juhtuda kommentaari saajaga – kui ta ei pruugi kommentaariga emotsionaalselt toime tulla, siis võib temaga juhtuda midagi sellist, mille eest lasub vastutus (juriidiline või emotsionaalne) ka kommenteerijal.
Lõpetuseks: võiksime kasutada solvavate kommentaaride asemel sotsiaalmeediat nii, nagu sotsiaalvõrgustike isaks tituleeritud Andrew Weinreich („Six Degrees“, 1997) seda mõtles: suhelda sõpradega ja luua kontakte inimestega, keda me veel ei tunne. Loomulikult on vajalikud ja mõistlikud ka arutelud olulistel teemadel, kuid meeles tuleb pidada, et kommentaari saaja on samamoodi inimene, kellel on tunded ja mõtted.
* Becki kognitiivne mudel