Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) nimetab alaseljavalu üheks enamlevinud terviseprobleemiks maailmas. Alaseljavalu kurtvate inimeste arv aja jooksul eeldatavalt kasvab ja enamik inimesi tunneb ägedat alaseljavalu nii koos kui ka ilma jalga kiirguva valuta elu jooksul vähemalt korra. Ühtlasi on alaseljavalu üks – kui mitte kõige levinum – vaevustest, millega pöördutakse arsti poole. Confido neurokirurg dr Andres Asser selgitab, kuidas saab alaseljavalu ise leevendada ja millal tuleb pöörduda arsti poole.
Alaseljavalu leevendamiseks saab ise palju ära teha
Alaseljavalu jaguneb olemuselt spetsiifiliseks ja mittespetsiifiliseks. Enamik alaseljavalu juhtudest on mittespetsiifilised ja nende puhul ei saa kindlalt nimetada valu põhjustavat tegurit. Spetsiifilist alaseljavalu põhjustab aga mõni konkreetne füüsiline muutus näiteks lülisambas või siseelundites.
Tänapäevaste diagnostiliste vahenditega saab välistada seljavalu raskemad võimalikud põhjused, kuid samal ajal ei saa näiteks kuvada valu. Ka on hästi teada see, et subjektiivsete sümptomite alusel valu põhjustavat tegurit täpselt nimetada ei ole enamjaolt võimalik. Nii näiteks ei pruugi tugev valu ristluupiirkonnas või ühel alaseljapoolel viidata spetsiifiliselt lülivaheketta haigusele.
Suurem osa alaseljavaludest on mittespetsiifilised ning valu põhjustav tegur ei kujuta tervisele ohtu. Ka spetsiifilise valu korral on harva tegemist tõsise probleemiga. Seetõttu on ägeda seljavalu tekkel soovitatav esimestel päevadel piirata oma füüsilist koormust, kuid see ei tähenda, et peaks liikumist vältima, vaid vastupidi, oma enesetundest lähtuvalt on liikumine hea ning kiirendab valu leevenemist.
Palju abi võib olla näiteks lihasharjutustest, kergest treeningust, ujumisest või ka lihtsalt jalutamisest. Uuringu näitavad, et ka jooga ja pilatese harrastamine mõjub alaseljale hästi.
Valuvaigistavate ravimite kasutamine on ägeda valu korral ajutiselt põhjendatud, et tunda end mugavamalt ning naasta kiiremini tavapäraste tegevuste juurde. Tuleb aga pidada silmas, et valuvaigistid ei ole ravi selle sõna otseses tähenduses ning neid tuleks võimalusel kasutada ainult lühiajaliselt. Juhul kui on vajadus valuvaigistavate ravimite järele, siis esmane valik on apteekidest saadavad käsimüügiravimid.
Esmane nõuandja on perearst
Tähelepanelik tuleb olla sümptomite suhtes, mis viitavad närvikoe kahjustusele. Valu on samuti närviärrituse tagajärg, kuid ei viita tingimata raskele kahjustusele. Perearsti poole tuleb esmaste nõuannete saamiseks pöörduda järgmiste sümptomite korral:
- Kui valu hakkab kiirguma alaseljast kaugemale, eelkõige ühte või mõlemasse jalga. Alaseljavalu osaks saab veel pidada valulikkust reite tagapindadel kuni põlvedeni.
- Kui valu kiirgub juba kaugemale või omandab selgelt piiritletud ala ning kui valule lisandub nahatundlikkuse muutus või jalalihaste nõrkus (näiteks ei saa tõusta varvastele või kandadele või reielihased muutuvad nõrgemaks).
- Erakorraliseks uuringute ja vajadusel kirurgilise ravi näidustuseks peetakse olukorda, kus häiritud on põie tühjendamine.
- Kui vaevuste tekkega käib kaasas palavik või esineb valu pikemat aega näiteks koos kaalulangusega.
Millal on vaja kirurgilist ravi?
Kirurgiat kaalutakse juhtudel, kus adekvaatse mittekirurgilise ravi efekt on vähene või puudub esimeste kuude kuni poole aasta jooksul pärast haigestumist. Kõige sagedasem operatsiooni näidustus on lülivaheketta (diski) haigus ning sellele järgnevalt selgrookanali ahenemine (spinaalstenoos). Selgrookanali ahenemise korral on üks otsustav tegur jalgade tundlikkuse muutus käimisel. Mõningatel juhtudel on põhjendatud ka lülisammast toestavad mahukamad operatsioonid. Üksikute eranditega võib öelda, et mittespetsiifiline alaseljavalu ei vaja kirurgilist ravi.
Kirurgiline ravi ei ole alati tingimata vajalik. Pigem on see üks võimalus hästi valitud juhtudel. Kirurgia saab mõjutada anatoomilisi muutusi ning valu leevendus on selle tagajärg. Seega on enne operatsiooniotsuse tegemist vajalik korralik piltuuring (eelistatult MRT), millel peab olema nähtav anatoomiline muutus, mis on heas korrelatsioonis kliinilise leiuga.
Praeguseks on paljuski juurdunud arusaam, et seljavalu korral on kirurgia n-ö viimane võimalus. See ei ole korrektne ning jätab mulje, et kirurgiline sekkumine on kindel lahendus valude leevendamisel. Valu korral, mis tõenäoliselt lähtub lülisambast, võib operatsioon olla üks ravivõimalus juba varasemas etapis.
Hoolikamalt on vaja opereerimist kaaluda vanuseliste äärmuste korral. Noortel patsientidel on paranemise tõenäosus ilma kirurgilise vahelesegamiseta väga suur. Seevastu kõrges eas patsientidel mängivad olulist rolli kaasuvad terviseprobleemid, narkoosiga seotud riskid ning pikem taastumisaeg pärast operatsiooni.
Operatsioonist taastumine
Pärast operatsiooni on vahetu taastumisperiood suhteliselt lühike: liikuma saab hakata juba paari tunni jooksul. Füüsilise aktiivsuse varasema taseme saavutamine võib võtta aga rohkem aega.
Lülivaheketta operatsiooni järel peab arvestama 3–4 nädala pikkuse perioodiga, mil tuleks hoiduda sundasenditest ja suurte raskuste tõstmisest.
Pärast spinaalstenoosi operatsiooni on mõistlik esimesed 2–3 nädalat vähendada harjumuspärast füüsilist koormust, kuid samas siiski igapäevaselt liikuda ning minna järk-järgult tagasi oma tavapäraste tegevuste juurde. Erinevaid kergemaid sümptomeid võib tunda veel mitme kuu jooksul operatsioonist.
Igapäevastes toimingutes pärast operatsiooni üldiselt suuri muudatusi teha ei tule. Lülisambaga seotud vaevused arvatakse olevat seotud ebasobiva koormusega selgroo erinevatele osadele. Koormuseks saab pidada ka näiteks istuvat tööd, töötamist sundasendites, erinevaid seljavigastusi. Seega tuleks operatsiooni järel mõelda läbi oma alaselga mõjutavad tegevused. Liikumine ja kerge treening aitavad vähendada valu kordumise tõenäosust. Alaseljavalu kontekstis kehtib põhimõte, et parim liigutus on iga järgmine liigutus.