Parkinsoni tõvega elab maailmas üle 10 miljoni, Eestis umbes 3000 inimest. Seega saab Tallinna-suuruses linnas diagnoosi igal aastal umbes 100 inimest. Mida see haigus endast kujutab ja kas me saame seda ise kuidagi ennetada?
Enam kui 200 aastat pärast seda, kui James Parkinson kirjeldas oma kirjatükis Parkinsoni tõve sümptomeid, ei tea me jätkuvalt, mis peitub selle progresseeruva neuroloogilise häire taga. Eriti varases staadiumis on tõbe raske diagnoosida. Ometi on Parkinsoni tõbi neurodegeneratiivsete haiguste hulgas levimuselt teisel kohal ning kuna eluiga pikeneb, on aastaks 2040 haigus oletatavasti 12–17 miljonil inimesel.
Parkinsoni tõve riskitegurid ja sümptomid
Parkinsoni tõbi on neuroloogiline haigus, mille tagajärjel nõrgenevad ja surevad närvirakud, mis asuvad ajus liikumist kontrollivas piirkonnas. Kui terved neuronid toodavad dopamiini, mis aitavad liikumist reguleerida, siis nõrgenenud neuronid ei suuda piisavalt dopamiini toota. Lihtsustatult, dopamiini puudus viibki Parkinsoni haiguse tekkeni. Veel tänapäevalgi on spetsialistidele ebaselge, mis seda kõike tingib, kuid valdavalt on selle haiguse taga valk nimega alfasünukleiin, mille kokkukleepumise tagajärjel hakkavad selle valgu agregaadid kogunema mitmetes ajupiirkondades, aga ka ajust väljaspool.
Viimastel aastatel on hakatud tähelepanu pöörama ka teisele valgule, mida nimetatakse tau-valguks ja mis kuhjub kahes piirkonnas: substantia nigra’s ja putamen’is. Substantia nigra vastutab dopamiini tootmise eest, dopamiin on kriitilise tähtsusega liikumise reguleerimise, kognitiivsete täidesaatvate funktsioonide ja emotsionaalsete tegevuste jaoks. Putamen, mis on striatum’i osa, on aga seotud liikumise, tegevuste algatamise, valiku ja otsuste tegemisega, samuti õppimise, mälu, keele ja emotsioonidega. Putamen’i düsfunktsioon võib kaasa aidata erinevate häirete, eelkõige motoorsete funktsioonidega seotud haiguste tekkele.
Parkinsoni tõve risk sõltub paljudest teguritest. Neist esimene on sugu – meestel on naistega võrreldes poolteist korda suurem tõenäosus haigestuda Parkinsoni haigusesse. Teine faktor on vanus ning haigestumise risk suureneb vanusega. Kuigi vahel diagnoositakse varajane haigus juba enne 50. eluaastat, suureneb risk vanusega viis kuni kümme korda – enne seitsmekümnendat eluaastat haigestub üks kuni kaks inimest tuhandest, pärast kasvab see arv kahekümneni.
Kolmas faktor on geneetika. Kuigi enamasti haigestuvad inimesed, kel perekondlik seos haigusega puudub, võib mõnel juhul pärilikkus haiguse riski suurendada. Parkinsoni võib tekitada ka keskkond ja nii on nähtud seost taimekaitsevahendites kasutatavate kemikaalide ja metallide ning orgaaniliste saasteainete ja Parkinsoni tõve vahel. Viies riskifaktor on peavigastused, mistõttu tuleb vältida korduvaid lööke pähe.
Kuidas Parkinsoni ära tunda?
Parkinsoni tõve diagnoos on šokk nii haigele kui ka tema lähedastele. Ent esimesed hoiatusmärgid võivad ilmneda juba isegi 15–20 aastat varem. Mida rutem haigus ära tuntakse, seda varem saab asuda selle progressi aeglustama. Kuigi Parkinsoni tõve diagnoosil keskendutakse endiselt motoorsetele sümptomitele, algab patoloogiline protsess selgelt aastaid enne neid nähtavaid märke.
Parkinsoni tõve sümptomid algavad sageli järk-järgult ja progresseeruvad aja jooksul. Eraldi ei võimalda need tõbe diagnoosida, kuid koos vaadelduna peegeldavad sündroomi kujunemist. Need sümptomid on näiteks värinad, jäigad lihased, kõndimisraskused, halb tasakaal, ettepoole kehahoiak ja keha liikumise aeglustumine. Haiguse edenedes võivad ilmneda täiendavad sümptomid, näiteks ebaselge kõne, närimis- või neelamisraskused, mäluhäired, kõhukinnisus, unehäired, kontrolli kadu põie üle, ärevus, depressioon, suutmatus reguleerida kehatemperatuuri, erektsioonihäired, vähenenud lõhnataju, rahutud jalad ja lihaskrambid. Kõige tähtsam Parkinsoni tõve tunnus on aeglus.
Haiguse salakavalate varajaste tunnuste hulka kuulub veel kaks olulist hoiatusmärki. Esiteks võib kaduda haistmisvõime. Paljud haiged avastavad äkki, et tunnevad halvasti või ei tunnegi mõnda muidu nii tugevat lõhna, näiteks kohv, banaan vms. Teine varajane sündroom võib olla teatud unehäire, mis on tuntud REM-une käitumishäirena. Sellisel juhul kipuvad patsiendid magamise ajal jõuliselt rabelema, karjuvad valjusti, ilma ise seda tajumata, vahel isegi löövad oma voodipartnerit või näevad lihtsalt hirmuunenägusid.
Samuti on haiguseid, mis võivad meenutada Parkinsoni tõve, ent ei ole seda. Üks selline on essentsiaalne treemor, mis kulgeb samuti värisemisega ning suureneb, kui inimene liigutab ja püüab oma käsi millekski kasutada. Samamoodi meenutavad normaalrõhu hüdrotsefaalia korral ebastabiilne kõnnak, mälu- ja mõtlemisprobleemid ning uriinipidamatus Parkinsoni tõbe. Lewy kehakeste dementsus põhjustab meeleolu, mõtlemise ja liikumisega seotud probleeme ning multisüsteemne atroofia väljendub liikumise aegluses, treemoris, jäikuses ja kõnepuudulikkuses.
Kuna meditsiin üha areneb, püütakse erinevate strateegiate abil avastada varajases staadiumis patsiente, samuti neid, keda haigus ohustab. Praegu ei ole küll olemas vere- või laborianalüüse Parkinsoni tõve diagnoosimiseks, seega diagnoosivad neuroloogid haigust kaebuste ja läbivaatuse põhjal.
Diagnoosi saamiseks peab esinema teatud aja jooksul vähemalt kaks sümptomist neljast:
- värisemine ehk treemor,
- liikumise aeglus ja/või kohmakus,
- jäikus kätes, jalgades ja/või kehatüvelihastes,
- tasakaaluhäired.
Kuidas Parkinsoni ravitakse?
Kuigi Parkinsoni tõbe ei saa välja ravida, soovitavad neuroloogid ravimeid, operatsioone ja ravimeetodeid, et sümptomeid leevendada. Kõige levinumad ravimid aitavad säilitada, täiendada või jäljendada dopamiini ja teiste keemiliste ainete tööd ajus. Võib võtta aega, et leida õige ravimite kombinatsioon, mis toimib kõige paremini ja millel on kõige vähem kõrvaltoimeid. Arst omakorda võib määrata täiendavaid ravimeid, et mõnda kõrvaltoimet leevendada.
Lisaks ravimitele kasutatakse ka aju süvastimulatsiooni. See on kirurgiline protseduur, mille käigus paigaldatakse ajju õhukesed metalljuhtmed. Need programmeeritakse saatma elektrilisi impulsse, mis aitavad kontrollida motoorseid sümptomeid. Süvastimulatsiooni kasutatakse tavaliselt neil, kes ei reageeri ravimitele piisavalt hästi, ning protseduuri tehakse vaid Tartu Ülikooli Kliinikumis.
Mitteinvasiivse võimalusena kasutatakse Parkinsoni tõve, aga ka essentsiaalse treemori korral fookustatud ultraheli. Lisaks parandavad Parkinsoni tõvega patsientide tasakaalu, motoorikat ja jõudu treeningharjutused nagu kõndimine, kontaktivaba poks, jalgrattasõit, jooga ja tai chi. Kõndimist, paindlikkust, kõnet ja võimet igapäevasteks tegevusteks nagu söömine ja riietumine parandab ka füsio- ja tegevusteraapia.
Seega peaksime haiguse ennetamiseks kõik sportima, jälgima toitumist ja tarbima eriti oliiviõli, palju puuvilju ja köögivilju.
Samuti võib otsida abi spetsialistilt, näiteks leiab Confido Parkinsoni tõve ja liigutushäirete keskusest.