„Puusa- ja põlveliigese endoproteesimine on maailmas üks enim teostatud operatsioone. Aastate jooksul on see operatsioon muutunud väga turvaliseks, kuna tänapäevased kirurgilised tehnikad, erialadevaheline koostöö ning kiire taastumise protokollid võimaldavad enamikul patsientidest taastuda edukalt ilma suuremate tüsistusteta ning saavutada oluliselt parem elukvaliteet,“ ütleb Confido ortopeed dr Paul-Sander Vahi. Tänu tehnoloogilistele arengutele ja operatsioonitehnika paranemisele on pikenenud ka proteeside eluiga: praegu eeldame, et see võiks olla 25–30 aastat.
Millal on endoproteesimine vajalik?
Põlveliigese endoproteesimine on näidustatud juhul, kui valu halvendab oluliselt elukvaliteeti ning kõik mittekirurgilised ravimeetodid on juba kasutusel.
Seejuures on oluline, et lisaks esineb põlveliigeses selgelt tuvastatav III või IV astme kulumine seistes tehtud röntgenuuringul. Kulumise raskusaste iseenesest ei ole aga operatsiooni näidustus. Röntgenuuringul leitud kulumine ja valu ei ole korrelatsioonis – paljudel inimestel võib olla väga väljendunud kulumismuutusi ilma igasuguse valuta. Seepärast peaks otsus opereerida tulema alati patsiendilt, võttes arvesse tema igapäevaelu piiranguid ja ootusi operatsioonile.
Tihti küsitakse, kas tuleks teha magnetresonantstomograafiline (MRT) uuring. MRT-uuringul saame täpsemalt hinnata pehmekoelisi struktuure, mis ei ole röntgenkontrastsed, nagu meniskid, kõõlused, sidemed, kõhr. Kui röntgenis on selgelt tuvastatav luu-luuga kulumine (III või IV astme artroos), siis ei ole MRT-uuring pea kunagi näidustatud, kuna valu tuleneb kõhre täielikust kulumisest, ning artroosi selles staadiumis esineb alati meniskide ja ristatisidemete rebendeid, sünoviiti ja tihti ka väiksemaid vabu kõhre- või luutükikesi liigeses, mis ei vaja täiendavat ravi. Samuti ei saa MRT-l leitud kõhrekahjustuse järgi otsustada põlveliigese endoproteesimise näidustuse üle. Kui seistes tehtud röntgenpildil ei esine III või IV astme kulumist, siis ei ole muutused arenenud veel nii kaugele, et endoproteesimine patsienti aitaks.
Kuigi põlveliigese endoproteesimist tehakse rohkem vanemaealistel, võivad nooremad inimesed, kellel on liigeste raske kahjustus (näiteks traumad või raskekujuline põletikuline liigesehaigus), samuti vajada operatsiooni. Vanus ei olegi enam oluline kriteerium, operatsiooni vajadus sõltub ikkagi liigese seisundist ja elukvaliteedi halvenemisest. Seepärast võivad operatsioonist abi saada väga noored, aga ka üle 80-aastased, kuigi siis on vaja põhjalikult hinnata üldist terviseseisundit ja koos patsiendiga kaaluda võimalikke riske.
Sõltuvalt kulumismustrist sobib mõnele inimesele põlveliigese osaline proteesimine, millega säilivad ristatisidemed ning mittekahjustunud kõhrelised pinnad ja asendatakse vaid kulunud osa. Osaliselt proteesides on taastumisprotsess kiirem ja tüsistuste risk väiksem, kuid eeltingimus on vähemalt III astme kulumine.
Operatsiooniks ettevalmistumine ja taastumine
Operatsioonile pääsemise eeldus on optimaalne tevislik seisund: kroonilised haigused peavad olema parimas võimalikus seisus ja suus ei tohi olla põletikulisi ega lagunevaid hambaid, kuna sealt võivad bakterid vereringega proteesile levida ning proteesiinfektsiooni põhjustada. Väga väljendunud ülekaal (KMI üle 40) on endoproteesimise vastunäidustus, kuna operatsiooni riskid muutuvad ebamõistlikult suureks.
Taastumisaeg sõltub inimesest
Taastusmisprotsessi pikkus on individuaalne, aga tavaliselt võtab see aega mitu kuud, vahel isegi kuni aasta. Haiglas julgustatakse voodist tõusma ja kergemaid liigutusi tegema kohe pärast operatsiooni, et vältida tromboosi ja liigesejäikust.
Haav paraneb üldjuhul kahe nädalaga. Karkudega soovitame kõndida 3–6 nädalat pärast operatsiooni, eeskätt tasakaalu tagamiseks ja õige kõnnimustri juurutamiseks. Siis võib opereeritud põlvele toetuda juba täiskoormusega.
Oluline on mõõdukast valust hoolimata põlve maksimaalselt sirutada ja painutada, et tagada hea liikuvus ja vältida seeläbi kontraktuuri ehk liigesejäikuse teket. Magada võib igas endale sobivas asendis. Esmane paranemine võtab tavaliselt aega 2–3 kuud, seejärel saab igapäevategevustega hakkama juba suhteliselt hästi.
Tihti kardetakse, et pärast põlve endoproteesimist ei saa enam sportida. Kuigi mõned suure koormusega spordialad (jooksmine või suusatamine) võivad tõepoolest olla ebamugavad, saavad paljud patsiendid pärast taastumist väga hästi osaleda väiksema intensiivsusega tegevustes, nagu ujumine, rattasõit ja kõndimine. Harvem saavad patsiendid harrastada ka pallimänge või tennist.
Põlve piirkonnas võib tihti esineda paistetust ja mõõdukat valu veel mitu kuud pärast operatsiooni. Lõplik tulemus ongi näha umbes aasta pärast, selleks ajaks on põlveliigese turse ja valu tavaliselt taandunud ning põlv on saavutanud maksimaalse võimaliku liikuvuse.
Põlveliigese endoproteesimise võimalikud tüsistused
Kui pärast puusaliigese proteesimist unustavad patsiendid tihti ära, et neil on kunstliiges, siis põlveliigese endoproteesimise järgne funktsionaalne tulemus ja patsiendi rahulolu on põlve anatoomilisest keerukusest tingitult tihti pisut väiksem.
Põlves võib esineda ebamugavust või kergemat valu trepist käimisel, kükitamisel ja suurema koormuse järel, samuti võib esineda tuimustunnet. Siiski on üldiselt 85–90% patsientidest operatsiooniga väga rahul. Seepärast ongi oluline operatsioon võtta ette alles piisavalt väljendunud valude korral. Üks kõige raskemaid tüsistusi on proteesitud liigese infektsioon, mida esineb 1–2%-l. Selle korral tuleb kiiresti võtta ühendust opereerinud asutusega, kus korduvalt avatakse liiges ja loputatakse, mõnikord on vaja protees ka ajutiselt eemaldada. Tüsistusteriskist hoolimata ei tasu operatsiooni siiski karta, kui näidustus on õige ja operatsiooni läbi viiv meeskond kogenud.