Armastus ja armumine on kaks ürgset tunnet, mida esmapilgul on raske kirjeldada. Armastus arvatakse olevat omane ainult inimesele ehk homo sapiens’ile. See on raskesti kirjeldatav ja mitmetahuline nähtus, mida on äärmiselt keeruline defineerida.
Armumine seevastu on seisund, mil mõnus tunne haarab keha justkui pealaest jalatallani, tekitades kõhus „liblikaid“ ja tunde, et võiks liigutada kas või mägesid. Armumine võtab ajus aega umbes 0,2 sekundit.
Südame ja aju roll armastuses
Kui küsida inimestelt, kus elab armastus, osutab enamik südamele. See intuitiivne reaktsioon peegeldab sügavalt juurdunud kultuurilist arusaama, mida toetavad ka meie kehalised kogemused – südamepekslemine armastatu läheduses, „liblikad“ kõhus, soojatunne rinnus. Need füüsilised aistingud on nii käegakatsutavad, et tundub loomulik pidada armastuse koduks südant.
Aastatuhandeid on inimkond uskunud, et armastus pärineb südamest. See uskumus on talletunud meie keelde, kunsti ja kultuuri. Kuid tänapäevane teadus on teinud põneva avastuse – kõik need südame reaktsioonid on tegelikult aju töö tulemus. Armastus on nagu keerukas teatrietendus, kus aju on lavastaja ja süda üks esinäitlejatest.
Colorado Ülikooli teadlased eesotsas professor Zoe Donaldsoniga avaldasid mullu ajakirjas Current Biology murrangulise uuringu armastusest neurobioloogia vallas, see võib aidata mõista nii armastuse kujunemist kui ka leinast ülesaamise mehhanisme. Teadlased kasutasid moodsat neuropildistamistehnoloogiat, et jälgida reaalajas dopamiini vabanemist aju premeerimiskeskuses (nucleus accumbens).
Nad leidsid, et kohtudes armastatuga, vabaneb ajus märkimisväärne kogus dopamiini – sama ainet, mis tekitab naudingut šokolaadi süües või nutitelefonist tähtsaid sõnumeid lugedes või sotsiaalmeedias kolades. Huvitav on see, et tavalise tuttavaga kohtudes vabaneb dopamiini märgatavalt vähem. See näitab, kuidas aju loob keemilise eristuse armastatud inimese ja teiste vahel.
Eriti tähelepanuväärne on avastus, et pärast pikaajalist lahusolekut (4+ nädalat) hakkab aju seda dopamiiniplahvatust unustama. See pole mitte viga süsteemis, vaid arvatavasti evolutsiooniline kohastumus, mis aitab meil üle saada leinast ja südamevalust. Aju käitub nagu tark sõber, kes teab, millal on aeg lasta lahti ja liikuda edasi.
Armastuse keemia ja füsioloogia
Selleks et tunda armumist, peavad esinema teatud keemilised ained. Need ained lülitavad sisse ka meie lõhnataju erilise tundlikkuse armastatu suhtes – tema lõhn muutub meile eriti atraktiivseks ja äratuntavaks. Peamised armastusega seotud hormoonid on oksütotsiin ja vasopressiin, mida mõlemat sünteesitakse ajus ja mille vabanemisel saadud heaolutunde vahendaja on dopamiin.
Dopamiinihulga suurenemine on vahendatud serotoniini vähenemisega, mis omakorda on seotud une ja isuga. Uuringud on näidanud, et serotoniinivarude tühjaks ammutamine romantilise armastuse algstaadiumis sarnaneb ajus seisundiga, mis on omane obsessiiv-kompulsiivse häirega patsientidele.
Armastuse püsivus ja muutlikkus
Inimeste võime armastada ja armastust säilitada on väga individuaalne. Teadusuuringud näitavad, et pikaajalise armastuse püsimist või kadumist mõjutavad mitmed ajuprotsessid ja geneetilised tegurid.
Geneetilised erinevused. Teadlased on avastanud, et geenid, mis kontrollivad dopamiini ja oksütotsiini retseptorite tööd, võivad mõjutada võimet luua ja säilitada pikaajalisi suhteid. Mõnel on geneetiline eelsoodumus stabiilsemateks ja püsivamateks tunneteks, samas kui teisel võib olla kalduvus intensiivsemateks, kuid lühemateks armusuheteks.
Pikaajalise armastuse saladus. 60 aastat või kauem kestnud õnnelike abielude uuringud on näidanud, et neis suhetes ei ole tegu pelgalt harjumuse või kohustusega. Nende paaride ajudes on täheldatud jätkuvat aktiivsust nn armastuse piirkondades, eriti nucleus accumbens’is. See näitab, et tõeline armastus võib tõepoolest kesta aastakümneid, säilitades oma neurobioloogilise „sära“.
Armastuse kadumine ja uuestisünd. Mõnel inimesel võib armastus järk-järgult kaduda, kui aju partneriga „harjub“ ja dopamiini vabanemine väheneb. Teisel säilib võime kogeda värskeid armumistundeid sama partneriga ka aastakümneid hiljem. See võime on seotud aju plastilisusega – mõnede inimeste ajud suudavad armumise keemiat paremini säilitada või taasluua.
Uue armastuse leidmine. Kui üks suhe lõpeb, on inimeste võime uuesti armuda samuti väga erinev. Mõni vajab pikka taastumisaega, sest tema aju „armastuse süsteemid“ vajavad aega taastumiseks. Teine suudab kiiresti luua uue emotsionaalse sideme, sest tema aju neurotransmitterite süsteem taastub kiiremini.
Pikaajaliste suhete mõju ajule ja südamele
Pikaajalistes suhetes toimuvad ajus märkimisväärsed muutused. Partnerite ajud hakkavad omavahel sünkroonis töötama, tekib nn neuraalne sünkroonia: nagu kaks tantsijat, kes on nii kaua koos tantsinud, et tunnevad teineteise liigutusi ette. Selline aju sünkroonsus mõjutab ka südame tööd, seepärast võivad pikaajalised paarid hakata tõesti „ühes rütmis tuksuma“.
Eriti huvitav on see, et pikaajalistes õnnelikes suhetes säilib aju võime toota nn armastushormoone ka aastakümneid hiljem. Need paarid, kes on olnud koos 50–60 aastat ja tunnevad endiselt sügavat armastust, on näide sellest, et tegu pole pelgalt harjumuse või kohustusega – nende ajud reageerivad partneri nägemisele endiselt dopamiini vabanemisega, mis kinnitab tõelise armastuse püsimist.
Seksuaalse orientatsiooni neurobioloogia
Armastuse ja armumise mehhanismid on universaalsed sõltumata seksuaalsest orientatsioonist. Ajus toimuvad keemilised protsessid ja hormonaalsed muutused on identsed nii heteroseksuaalsetes, homoseksuaalsetes kui ka biseksuaalsetes suhetes. See kinnitab, et armastus on fundamentaalne inimkogemus, mis ületab seksuaalse orientatsiooni piirid.
Teadusuuringud on näidanud, et seksuaalne orientatsioon on seotud teatud ajustruktuuride erinevustega. Homoseksuaalsetel meestel on täheldatud mõningaid erinevusi hüpotalamuse ehituses võrreldes heteroseksuaalsete meestega, eriti anterior hypothalamus’e piirkonnas. See aju osa on seotud seksuaalse käitumise ja partnerieelistustega. Lisaks on leitud erinevusi amügdala aktivatsioonis vastusena erinevatele seksuaalsetele stiimulitele.
Lõhnade salapärane roll armumises
Aju töötab ka kui keerukas lõhnaorgan, mis mängib olulist rolli partneri valikus ja seksuaalses külgetõmbes. Inimestel on olemas vomeronasaalne organ (VNO), mis on spetsialiseerunud feromoonide tajumisele – keemilistele signaalidele, mis võivad alateadlikult mõjutada meie käitumist ja eelistusi. Feromoonid võivad aktiveerida spetsiifilisi ajupiirkondi, mis on seotud seksuaalse erutuse ja partneri valikuga.
Uuringud on näidanud, et inimesed suudavad lõhna järgi alateadlikult tuvastada potentsiaalse partneri immuunsüsteemi sobivust – see on evolutsiooniline mehhanism, mis aitab tagada järglaste tugevama immuunsüsteemi. See kehtib kõigi seksuaalsete orientatsioonide korral, kus iga inimene on nn häälestatud tajuma talle atraktiivse partneri feromoone ja kehalõhnu.
Kui algselt oli imetajatel vajalik pigem seksuaalne armastus, et tagada liigi jätkusuutlikkus, siis homo sapiens jagab oma ressurssi mõtestatumalt. Tema eesmärk on suunata oma tunne ja jõud ühele konkreetsele indiviidile, säästa aega ja ainevahetuslikku ressurssi. See eristab inimarmastust loomade paarilise valikust, kuigi ka mitmetel loomaliikidel on täheldatud pikaajalisi monogaamseid suhteid ja kiindumuslikku käitumist.
Romantiline vs. seksuaalne armastus
Romantiline armastus ja seksuaalne külgetõmme on erinevad seisundid, kuigi nende sümptomid osaliselt kattuvad. Romantilise armastuse korral tekitab intiimse sugulise läheduse vajadust soov olla oma armastatuga vaimselt ja emotsionaalselt võimalikult lähedal. Seksuaalse armastuse korral domineerib füüsiline külgetõmme, mis lahtub peagi pärast eesmärgi saavutamist. Romantiline armastus kestab tavaliselt kuid, paremal juhul paar aastat, samas kui teaduslikud andmed viitavad seksuaalse armastuse kestuseks umbes kaks nädalat.
Armastuse mõju tervisele
Armastus võib tervisele olla nii kasulik kui ka ohtlik. Liigselt armunud inimesel võib muutuda aju verevarustus, tekkida psühholoogilised sümptomid, nagu endassetõmbumine ja vähene kontakt välisilmaga. Romantilise armastuse küüsis olevatel isikutel on täheldatud vererõhu kõrgenemist, veresuhkru ja kolesterooli sisalduse suurenemist ning ööpäevase unerütmi häireid.
Samas on õnnelikus suhtes inimestel tugevam immuunsüsteem, madalam stressitase ja isegi rakkude aeglasem vananemine. Armastus toimib kui loomulik tervendaja, mõjutades positiivselt kogu organismi talitlust alates ajust kuni iga üksiku rakuni.
Aju ja südame koostöö
Seega pole küsimus niivõrd selles, kas aju on olulisem kui süda, vaid kuidas need kaks organit töötavad koos armastuse kogemuse loomisel. Aju on kui dirigent, mis juhib kogu protsessi – toodab ja reguleerib nn armastushormoone (oksütotsiin, vasopressiin), kontrollib dopamiini vabanemist ja juhib emotsionaalseid reaktsioone. Süda seevastu on see, mis teeb armastuse füüsiliselt tajutavaks, võimendades ja kehastades neid tundeid, mida aju orkestreerib.
Teaduslik tõestus aju juhtrollist ei vähenda südame sümboolset tähtsust. Need füüsilised aistingud, mida süda meile pakub, teevad armastuse kogemuse reaalseks ja käegakatsutavaks. Need on kui armastuse kehastunud vormid, mis aitavad meil seda keerukat emotsiooni mõista ja tunda.
Lõppkokkuvõttes on nii aju kui ka süda armastuse kogemises asendamatud. Aju võib olla see, mis dirigeerib armastuse sümfooniat, aga süda on see, mis toob selle muusika meie kehasse. Üks ei saa teiseta – ilma ajuta oleks armastus kaootilisem ja ilma südameta tundevaesem.
Nüüdisaegne neuroteadus on andnud meile sügavama arusaama armastuse bioloogilistest mehhanismidest, kuid see ei vähenda armastuse müstilisust ega võlu. Pigem vastupidi – mõistmine, kuidas aju ja süda töötavad koos, et luua seda võimsat tunnet, teeb armastuse veelgi imelisemaks. See on kui keerukas tants kahe organi vahel, kus mõlemal on täita oma asendamatu roll.
Kasutatud allikad
- Pierce AF, Protter DSW, Watanabe YL, Chapel GD, Cameron RT, Donaldson ZR. Nucleus accumbens dopamine release reflects the selective nature of pair bonds. Curr Biol. 2024 Feb 5;34(3):519–530.e5. doi: 10.1016/j.cub.2023.12.041. Epub 2024 Jan 12. PMID: 38218185; PMCID: PMC10978070.
Murrangulised leiud dopamiini vabanemise mustrite kohta armunud inimeste ajus
Neurokeemilised mehhanismid armastuse püsimisel ja kadumisel
- Acevedo BP, Aron A, Fisher HE, Brown LL. Neural Correlates of Long-Term Intense Romantic Love. Social Cognitive and Affective Neuroscience, 2012;7:145–159.
https://doi.org/10.1093/scan/nsq092
Pikaajaliste suhete neurobioloogiline uuring
Tõestus, et pikaajaline armastus aktiveerib samu ajupiirkondi kui värske armumine
- Zeki S, Romaya JP. The brain reaction to viewing faces of opposite- and same-sex romantic partners. PLoS One. 2010 Dec 31;5(12):e15802. doi: 10.1371/journal.pone.0015802. PMID: 21209829; PMCID: PMC3013131.
Uurimus aju reaktsioonidest eri seksuaalse orientatsiooniga inimestel
Tõestus, et armastuse neurobioloogilised mehhanismid on universaalsed
- Fisher HE, Xu X, Aron A, Brown LL. Intense, Passionate, Romantic Love: A Natural Addiction? How the Fields That Investigate Romance and Substance Abuse Can Inform Each Other. Front Psychol. 2016 May 10;7:687. doi: 10.3389/fpsyg.2016.00687. PMID: 27242601; PMCID: PMC4861725.
Armastuse ja sõltuvuse neurobioloogiliste mehhanismide võrdlus
Pikaajalise armastuse püsimise mehhanismide selgitus