Confido naistearsti dr Lea Langi sõnul on vaagnapõhja allavaje sage probleem, mis võib tekitada ebamugavustunnet ja mõjutada naiste elukvaliteeti, aga õnneks pole tegemist eluohtliku seisundiga, nagu vahel arvatakse. Dr Lang selgitab lähemalt, millised on vaagnapõhja allavaje sümptomid ja ravivõimalused.
Vaagnapõhja allavaje mõjutab naise elukvaliteeti
Vaagnapõhja ligamendid ja lihased hoiavad paigal naise vaagnaorganeid: emakat, põit ja soolt. Kui toetavad struktuurid on nõrgenenud või defektsed, siis vajuvad vaagnapõhja organid oma tavapärasest asendist alla ja põhjustavad ebamugavust.
Kaebuste iseloom sõltub allavaje ehk prolapsi lokalisatsioonist ja kerge allavaje korral ei pruugi kaebusi üldse olla. Sageli on esmane kaebus ebamugavus- või survetunne tupes, mida on intensiivsemalt tunda just aktiivsema päeva järel. Samuti võib alla vajunud emakakaela või tupeseina tunda pesemisel tupe sissekäigus sõrmedega.
Tupe eesseina vaje korral võib esineda urineerimisega seotud vaevuseid. Sel puhul võib olla iseloomulik sage või öine urineerimine, uriini inkontinents ehk uriinipidamatus või takistustunne urineerimisel.
Tupe tagaseina allavaje korral võib esineda defekatsioonitakistus, sagedamini just kõhukinnisuse korral.
Emaka osalise või täieliku allavaje korral võivad esineda erinevad eelkirjeldatud sümptomid.
Allavaje ei ole eluohtlik, vaid eelkõige ebamugavust tekitav ja elukvaliteeti langetav seisund. Sageli ei julge naised oma probleemist arstile rääkida, sest tunnevad inkontinentsi- või defekatsiooniprobleemide kirjeldamisel ebamugavust, kuid tegelikult ei pea selle pärast valehäbi tundma. Kui naine tunneb, et tema olukord halvendab elukvaliteeti, siis tuleb pöörduda naistearstile, kes hindab allavaje olemust ning nõustab ravivõimaluste asjus.
Probleemi tekkerisiki mõjutavad nii elustiiliharjumused kui ka pärilikkus
Vaagnapõhja allavaje korral on tegemist eelkõige kudede nõrkusega ja see võib mõjutada suuremal või vähemal määral paljusid naisi. Allavaje teket mõjutavad järgmised faktorid:
- Rasedused ja sünnitused: prolapsi tekkeks on suurem oht naistel, kellel on olnud instrumentaalne sünnitus (spetsiaalsete meditsiiniliste vahendite, näiteks vaakumseadme või sünnitustangide abil), kellel on olnud mitmeid sünnitusi või kes on sünnitatud suure sünnikaaluga lapse.
- Vanus: vanuse kasvades kudede nõrkus süveneb ja selle tagajärjel suureneb prolapsi risk.
- Menopaus: menopausis naistel langeb kudedes östrogeenitase, see soodustab kudede elastsuse ja niiskuse vähenemist, mis omakorda soodustab allavaje teket või süvenemist.
- Ülekaal ja suitsetamine.
- Püsiv kõhukinnisus, krooniline tugev köha.
- Raske füüsiline koormus või töö, millega kaasneb regulaarne suurte raskuste tõstmine.
- Pärilikkus.
Allavaje on visualiseeritav ehk seda diagnoositakse eelkõige vaatluse teel vaginaalsel läbivaatusel. Allavajet hinnatakse ja kirjeldatakse tavaliselt POPQ-süsteemi järgi (visuaalne mõõtmissüsteem allavaje kirjeldamiseks), kuid harva võivad olla vajalikud ka muud uuringud, näiteks urodünaamika, defekograafia, MRT.
Vaagnapõhja allavaje ravivõimalused
Vaagnapõhja allavaje raviks on mitmeid viise ja sobiva raviplaani koostab naistearst koos patsiendiga, võttes arvesse probleemi olemust. Kõige esimene samm ja ka järgnevate ravietappide osa, sõltumata raviviisist ja allavaje vormist, on vaagnapõhja füsioteraapia, mille abil saab tugevdada vaagnapõhja lihaseid.
Teised ravivõimalused:
- Lokaalne östrogeenravi, mille eesmärk on anda tupes ja põies olevale limaskestale juurde niiskust ja elastsust.
- Pessaari kandmine – reeglina on tegemist tuppe pandavate silikoonist seadmetega, mis on erineva suuruse ja kujuga. Pessaar ei ravi allavajet, kuid toestab vaagnapõhja ega lase organitel alla vajuda ja allavajel süveneda.
Sageli on inimesed skeptilised lokaalse östrogeenravi ja vaagnapõhja füsioteraapia efektiivsuse suhtes, kuna oodatakse kiiret tulemust. Kuid arvestada tuleb, et nende ravimeetodite efekt ilmneb pikema aja pärast ning need meetodid eeldavad, et naine on motiveeritud ja valmis tegelema probleemiga järjepidevalt.
Kirurgiline ravi
Juhul kui on näidustatud kirurgiline ravi, siis sõltub selle tehnika allavaje olemusest. Tupeseinte vaje korral teostatakse tupe rekonstruktsiooni oma kudedega. Tegemist on vaginaalse operatsiooniga, kus probleemne ala toestatakse oma koega. Mõnikord, kuid pigem harva, kasutatakse vaginaalse allavaje operatsioonil bioloogilist lisamaterjali. Tänapäeval ei ole vaginaalses kirurgias kasutusel sünteetilisi võrke.
Kui on tegemist emaka osalise või totaalse prolapsiga, siis kasutatakse laparoskoopilisi kirurgilisi meetodeid (näiteks lateraalsuspensioon, kolposakropeksia), mille korral vaagnapõhi toestatakse ja organid fikseeritakse sobivasse asendisse spetsiaalsete võrkude ning õmblustega. Kirurgilisi tehnikaid on veelgi ning konkreetse tehnika valik sõltub paljudest teguritest.
Kirurgilistest operatsioonidest taastumine varieerub sõltuvalt tehnikast, kuid tavaliselt kulub taastumisele umbes kaks kuud. Allavaje kirurgilist ravi saanud naisele jäävad teatud piirangud kehtima terveks eluks. Näiteks on ülioluline vältida rasket füüsilist koormust ja raskuste tõstmist eelkõige postoperatiivses taastumisperioodis, aga ka hilisematel aastatel, selleks et võimalikult palju ära hoida allavaje taasteket.
Erinevate uuringute põhjal on pärast kirurgilist ravi allavaje taastekke risk 30–58% ning see mõjutab keskmiselt üht naist kolmest. Üks suuremaid taastekke põhjuseid on see, et allavaje korral korrigeeritakse kirurgiliselt kude, mis on nõrk. Operatsioon ei paranda koe kvaliteeti, vaid muudab organite asendit, mistõttu soodustab jätkuv kudede nõrkus allavaje taasteket.
Allavaje taastekke riskifaktorid on samad nagu allavaje esmase tekkimise riskifaktorid. Naine saab taastekke riski vähendada:
- vaagnapõhja treenimise,
- ülekaalu vältimise ja vähendamise,
- füüsilist ja raskuste tõstmist eeldava töö korrigeerimise,
- kõhukinnisuse vältimisega.